Kas lapse saamine muutis mind?

Eile rääkisime sõbrannaga lastest ning ta kirjutas mulle sellise lause (midagi sellist, sõna-sõnalt ei viitsi vestlust läbi lapata), et olen tubli, et end nii palju muutsin kui lapse sain. Mõttega, et olen enda lapsele parim võimalik eeskuju. Sellele ma vastu ei vaidle, kuid mind pani mõtlema see osa, et ma muutsin end kui lapse sain. 

Tegelikult näen ise asja teisiti, sest ega ta ei ole esimene ega ilmselt viimane, kes ütleb, et muutusin kui lapse sain (mis ei ole üldse halb asi). Nüüd olen justkui rohkem kaalutlev, rahulikum, kindlasti viisakama kõnepruugiga ning üleüldiselt täiskasvanulikum (mul ei tulnud paremat sõna meelde :D).

Ise näen asja hoopis teisiti. Jah, muutusin, aga tunnen, et mitte kellekski "uueks", vaid õigeks. Appi see kõlab kirja pannes nii veidralt. Tegelikult tahan öelda seda, et tunnen, et tegelikult ma lihtsalt sain lõpuks vabaduse muutuda selleks, kes ma sisimas tegelikult kogu aeg olen tahtnud olla... ma ei julgenud välja näidata seda osa. See võib mõndade jaoks kõlada ulmeliselt, et kesasi ma siis varem olin?

Ma ei tahaks öelda, et mul oli mingi kindel imago enne lapse saamist, aga ma kohe kindlasti ei lasknud end näida kuidagi haavatavana. Püüdsin alati olla karmim kui tegelikult olen ja lõpuks see tuli kõik nii loomulikult välja, et ma teisiti enam ei osanudki. Isegi kui kohtusin mõne uue inimesega, siis alati mõtlesin, et vot nüüd proovin olla see mina, kes sügaval sisimas tegelikult olen... aga see ei õnnestunud kunagi. Alati juhtus midagi, mis pani mu ikka käituma nagu alati.

Jessus, kõlan nagu ma ei tea misasi. Ilmselt siinkohal saavad mind mõista vaid need, kes mind tegelikult ka reaalses elus enne lapse saamist tundsid (või kes saavad samastuda selle tohuvapohu jutu peale). Loomulikult on mul sõbrannad kes ongi terve elu mu kõrval olnud, nemad ilmselt teavad igasuguseid erinevaid külgi minus.

Tagantjärele vaadates häiris mind vist kõige rohkem see, milline olin enda meestuttavatega. Jep, iga järgnev oli "eluarmastus", aga kuna ma ei osanud mitte kellegagi olla MINA, siis vaid jutumärkidesse nad kõik ka jäid. Ja nii ma arvasingi, et ma ei sobigi mitte kellelegi, sest ma ei suuda mitte kellelegi end avada ja olla see mina, kes ma sisimas tahtsin ka väliselt olla (välja näidata seda seesmist mina).

Igal aastal kevade eel hakkan jälle meenutama seda, kuidas me A.ga kohtusime (see juhtuski kevadel, ilmselgelt sellepärast) ja millises eluetapis ma sellel hetkel olin. Pärast aastaid tõmblemist lasin asjadel lihtsalt minna. Mõtlesingi, et ah savi, olen lihtsalt üksi ja olen täpselt see, kes ma tegelikult ka tunnen, et olen. Mitte, et ma enam siis karm mutt poleks olnud (kes pole lugenud meie taaskohtumislugu, siis soovitan soojalt: link), aga ma olin meie kohtumise eel kõige rohkem mina, kui üldse aastate jooksul olin olnud.

Seega tegelikult ei muutnud konkreetselt lapse saamine mind, vaid see muutus minu õigeks minaks toimus juba vahetult enne seda kui A.ga kohtusin. Mis paneb mind aru saama, et tundes end lõpuks iseendana paremini, tõi see mu ellu ka õiged inimesed.

Loomulikult pole see "eneseparandamine" peatunud, vaid on pidevalt kestev protsess. Muidugi pärast lapse saamist muutusin ka, aga kui ma nüüd mõtlen ajas tagasi, siis tegelikult oleksin võinud kõike seda olla juba mitu-mitu aastat varem. Või siis vähemalt suurt osa sellest, kuna teatud muutused tekkisid loomulikult pärast lapse saamist ning vastavad kogemused tõid kaasa ka teatud muutused.

Mulle tundub, et see lobisev jutulõng ei tahagi hetkel peatuda... kuigi lõpetuseks lisan, et jah, lapse saamine muutis mind, aga tegelikult aitas see kinnitada mulle lihtsalt seda, mida kogu aeg olen teadnud - kes ma tegelikult sisimas olen. Hmmm jah, aitäh, et mu eneseleidmist lugesite, mina sain nüüd enda jaoks mõtte lahti kirjutatud, iseasi kui palju loogikat selles teiste jaoks oli :D

10 comments:

  1. Anonüümne08.01.18 18:07

    kas see kõik viitab sellele, et sa oled nüüd rase?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kuidas :D aga ei, ma ei ole rase ega plaani lähiajal teist last saada.
      Lisaks tahan ära mainida seda, et ma ei saa aru miks selliseid küsimusi küsida. Eeldame, et oleksin... kas sa ei arva, et ma tahaksin ise sellest teada anda blogis, mitte lihtsalt kommentaarile vastates?

      Kustuta
    2. Tõmbasin peaaegu vee kurku seda kommentaari nähes :D Pean vist korra uuesti su juttu lugema, et näha, kust selline järeldus tulla sai :D:D

      Kustuta
    3. Noh rasestumisvastastest vahenditest on mul tõesti seoses oma migreemidega juttu olnud. Ju sealt :D

      Kustuta
  2. Läheb ilmselt ainult natukene samasse teemasse, aga mind alati huvitab, mida naised enne emaks saamist mõtlevad, mida ja kuidas nad kõike emana tegema hakkavad ja kuidas see tegelikult välja kukub. Selline emanduse before and after. Kui oled sellise posti kunagi teinud, siis saada viide mu poole. Kui ei ole, aga viitsiksid, siis oleks põnev teada.
    Aga see karate-lugu ajab mind alati naerma :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma isegi ei mäleta, et oleksin sellise postituse teinud. Ja tänaseks päevaks on selle aja postitused nagunii mul peitu pandud ja uuesti ei avalda. Ja ilmselt selliste mõtete jaoks peaksin ma vist rase olema, et meelde tuletada üleüldse seda tunnet ja mõtteid. Ilmselt teise lapse ootuses oleks ka isegi põnev seda kirja panna... aga see on jah tulevikumuusika :D

      Kustuta
  3. Mina tunnen ka nii! Mina ütlen selle kohta, et ma hakkasin iseendaks saama. Mingi aeg enne abikaasaga kohtumist mõtlesin mitmed asjad ümber, lihtsalt olin selleks sunnitud. Mul oli temaga kohtudes selline imelik suhtemoodi asi, mis ei saanudki pikka aega päris läbi, kuna noh, mis ei alga, ei saa ka lõppeda vist... Aga kui mingid arengud selle suhteks saamise poole toimusid, siis andsin aru, et kaua see ikkagi kesta ei saa, kuigi lootsin seda. Aga ütlesin endale, et võtan seda nagu see on ja kui saab läbi, siis saab - ei anna see taganutmine mulle midagi. Väga mitteminulik mõtlemine sel hetkel. Üks keerulisemaid inimsuhteid, mis mul on olnud, samas ka üks lihtsamaid ja suureks abiks iseendaks saamise teel. Ühel hetkel hakkas lootus kaduma, kas on üldse kedagi, kes tahaks mind rohkemaks kui sõbraks nimetada, kuigi palju suhteelemente on...
    Aga jah, nüüd siis olen abielus hoopis teise inimesega. Ja - kuigi rahaliselt on see ju keeruline, sest see pole mingi nö päris, paberitega, kvalifikatsiooniga amet, millega raha teenida ja kunagi karjääriredelil tõustes veel enam teenida, siis ikkagi - alati ma olen alati ema olla, lausa selline südamekutse on.Töö ja karjäär ei ole minu jaoks, mul pole selliseid ambitsioone. Tita pole veel sündinud, aga minu jaoks on ta juba kõige suurem saavutus. Maailmas, kus rahal on suur jõud, on selle tunnistamine raske, et võibki olla ema ja siis muud asjad tulevad pärast ise - nagunii. :)
    Ja kui ühel hetkel tunned, et asjad hakkavad joonele saama ja teed enda jaoks õigeid asju, siis see on väga hea tunne. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nagu ma ise kirjutaks seda - täpselt nii, et asi ei saa lõppeda, kui pole üldse korralikult pihtagi hakanud.

      Ma ka just hiljuti sain väga hästi aru sellest, et mul puuduvad igasugused ambitsioonid saada RIKKAKS. Noh, et mul oleks palju raha ja tahaksin kindlasti karjääriredelil tõusta. Kuigi minu ametis (fotograafina) käibki see hoopis teisiti... aga ikkagi pole mul kunagi olnud suuri ambitsioone rahalises mõttes. Seega ma täiesti mõistan. Ja mõistan ka seda, et soovidki olla ema. Ja seda soovi võiks ka ühiskond rohkem aktsepteerida ja austada ning mul on hea, et sul on hea mees ka kõrval :) Ma päris pikalt arvasin ka tegelikult, et ma ei tahagi muud kui vaid ema olla, aga siis tõi elu mulle fotograafia :D

      Kustuta
  4. Täitsa selge ja arusaadav lugu! Ma ise olen tundnud sama - emakssaamine on muutnud mind rohkem minuks. Ma olen mõelnud, et ilmselt on asi esiteks selles, et lapsevanemaks saamisega kaasneb selline suur vastutusetunne ja enam ei saa ainult iseendaga arvestada (ja sealt ka kogu see eeskujuvärk, et tahaks, et laps õpiks pigem neid häid ja mõistlikke külgi eeskujuks võtma, mis tekitab soovi end kokku võtta ja neid endas väljasorteerida selle ebaolulise seast, mida kaasas kannan) ja teiseks - lapsed suudavad välja tuua selliseid külgi minus, mida ma ei uskunud, et minus on. Näiteks arvasin ma alati, et ma olen eriti kannatlik ja tśill :D. Aga selgus, et viimse väsimusepiirini aetuna ei ole ma seda mitte. Ja ma tõenäoliselt ei teaks seda, kui mul poleks lapsi, sest siis ei viiks keegi ega miski mind pidevalt selle piirini ega laseks mul end sellisena tundma õppida ja õppida, kuidas end siis aidata. Muidugi õpin ma seda peale kolme last siiani ja aina rohkem :) Aga see pole üldse negatiivne. vaid just näitab enda piirituid võimeid! Aitäh, väga ilus mõtisklus!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul on hea meel, et arusaadav lugu. Kirjutades mõtlesin, et raudselt keegi kirjutab, et KUIDAS sa ei saa olla päris õige sina ise... aga vot ei olegi nii lihtne see asi ja seda mõistavadki kõige paremini need kes on sama läbi teinud.

      Mul on selle kannatlikkusega just vastupidi ehket ma arvasin, et olen jube närvihaige ja kiirelt ärrituv, aga mida päev edasi lapsega, seda rohkem talun :D Mis ei tähendaks, et ma ikkagi ära ei flipiks vahel, aga sinna läheb ikkagi päris palju aega.

      Kuid see on tõesti õigesti öeldud, et kuna enam ei ole vaid iseendaga arvestamist ja ongi vaja olla parim versioon iseendast, sest vaja ju normaalne inimene sellest väikesest lapsest kasvatada :D

      Kustuta

 

Kuu loetuimad postitused