Mina ja Tema.

  Meie (taaskohtumis)lugu ei saa vist kunagi ära unustada, sest jäi see ikka väga kaugele armastusromaanides kirjeldatust ning kõigest säärasest, millest olen unistanud üles kasvades. Olgugi, et mu lemmikmuinasjutt oli/on Sinihabe (ema mainis kord, et meie lemmikmuinasjutt peegeldab milline on meie suhtumine armastusse... või midagi säärast), siis sügaval hingesopis, teistele tunnistamata, tahtsin leida enda printsi valgel hobusel nagu kõik need muud pussy-muinasjutud vestavad. Tuli aga välja, et minu armastuslugu tegelikult oligi pigem "sinihabeliku" algusega. 

   Kõik mis üldse juhtuda sai, läks täpselt vastupidiselt sellele, kuidas mina olen arvanud, et asjad minema peaksid. Nagu olen maininud (vist), on mu mees eestlane, kuid elab ja õpib Inglismaal viimased ma-ei-tea-mitu-aastat (pärast põhikooli läks). Meie päris esmakohtumine ei tekitanud kummagile ilmselt suurt eufooriat, sest Temal oli sellel ajal hoopiski tolleaegne naine Inglismaalt külas (Ta käis ise samal ajal sõjaväes) ja mina keskendusin ilmselgelt kõigile teistele meestele kes minu ümbruses parajasti olid. Tuttavaks üldse saime nii, et mina suhtlesin tema bff'ga ja koos sai miskile üritusele mindud Kadriorus. Nii palju siis aga esmakohtumisest - mina ei vaadanud Teda ja ilmselt Ta ei vaadanud mind ka (tore oleks teada muidugi, et pärast minuga kohtumist saatis ta oma naise kukele, sest ma olen ze uan änd ounli - aga ära küsi seda, mille vastust sa ei taha kuulda!! Aga ma kord ikkagi küsisin ja tuli välja, et ta unustas mu nime lausa ära... on mjees).

   Taaskohtumine leidis aset pea pool aastat hiljem (ja kuu aega pärast seda oli juba beebi tehtud). Mina olin selleks hetkeks seadnud sisse meeleseisundi, et minul ei ole meest vaja (leppinud sisimas ilmselgelt vanatüdruku staatusega), tõmbasin enda nina täis kahe sõbraga ja üritasin oh-nii-lahe olla. Parajasti oli käimas mingi üritus TTÜ Tudengimajas kuhu käratasin kohale enda tulevase mehe bff'i ja veel ühe sõbra, endale teadmata tuli kaasa ka mu tulevane mees. Ütlen ausalt, ega ma päris ära ei minestanud teda nähes, seega minu unelmateidee "Love at First Sight" jäigi nagu tulemata, küll aga olin positiivselt üllatunud kuivõrd hea ta välja nägi.

   Nagu ma olen mitmel korral maininud, ja kes Luxi ajast mu blogi juba loevad, meeldib mulle kõik mis seostub poksiga, eelistan ise taipoksi. Pange nüüd kokku märtsikuu lõpp (sombune ilm); lumivalge mantel naise seljas; mees, kes tõstab sind sülle ja hakkab keerutama; alkohol; tasakaalukaotus; naise viha; naine on eelnevalt tegelenud taipoksiga. Ja nii see juhtus, lugu, mida rääkida edasi lapselastele (ja seda mõtlesin ma sellel samal hetkel juba) - täiesti eneseüllatuseks tõusis minu jalg ja virutas mehele vastu nägu, parim osa oli veel see, et ma suutsin ise püsti jääda. Ilmselgelt ma ei löönud väga kõvasti, seda ma veel pole suutnud ära õppida... kuid kõigil meist jäid suud hetkeks lahti. Kursavend sai selle isegi kaamerasse, aga paraku pea 8 kuud hiljem seda kaine peaga järele vaadates ei olnud asi pooltki nii lahe :D

   Mees kord mainis, et sellel hetkel võlusin mina tema ära (või midagi sellist, väga lame kui Ta seda nüüd lugema peaks), minul oli tema vastu aga hoopis miski vihasarnane ollus sees... ikkagi mu valge mantel! Läksime küll edasi linnapeale tuiama, aga mul sai kogu asjast väga kiiresti villand, lahkusin teistele isegi tsaupakaa ütlemata ja koduteel kurtsin kursavennale, et jään igavesti üksinda.

   Peale seda aga lisas Ta mind, nagu korralikus tänapäeva armastusloos ikka Facebooki sõbraks ja suhtlema me hakkasime. Uutel nädalavahetustel saime kuidagimoodi alati kokku ja minu üllatuseks ei pidanud ma temal järel jooksma nagu sügelev täi (mida paraku on eelnevate meestega ikka korduvalt juhtunud), vaid see läks kõik kuidagi nii loomulikult - mina tahtsin teda ja tema mind. Ja tuleb tunnistada, et kuigi algus ei olnud nagu ma muinasjuttude järgi unistasin, siis kõik mis pärast seda jalalööki juhtus oli lihtsalt lihtne. Seal ei ole sellele muud sõna - lihtne.

   Kirjutasin selle jutu siia, sest beebiraamatus oli nii isale kui emale jäetud kaks rida "mida ma tundsin kui teda esmakordselt nägin"... ja meie vastused ei olnud seal ilmselt väga tõesed, või siis liigagi tõesed, et kui jumalast pohlad meil teineteisest oli. Ometi tegi taaskohtumine asja lootustrikkamaks (süõ).


3 comments:

  1. Ha ha ha, see on nii hea kokku saamise lugu :D

    VastaKustuta
  2. Jalaga näkku, super :D

    Aga sesuhtes, et kui rääkida armastusest esimesest silmapilgust, siis ma ei mäletagi, millal ma oma elukaasklast esimest korda nägin...
    Sellessuhtes ,et ta on mu kursavend bakast saati, aga esimene arusaamine, et ta ka olemas on, tekkis vist alles magistrantuuri alguses, kui inimesi oi vähem alles jäänud ja siis oli mul ka jumala suva. Halb nimede ja nägude mälu võib ju olla, aga kuidas sa ei märka kolme aasta jooksul inimest nii ,et ta natukenegi meelde jääks, kui koos peaks olema käidud tohutul hulgal loengutes? Hullult romantiline eksole :D

    VastaKustuta
  3. Parima armastusloo auhinna võib küll teile anda. :D

    VastaKustuta

 

Kuu loetuimad postitused